Arengukoostöö

Üldjoontes mõistetakse arenguna sihipärase liikumise või muutumise protsessi ning rahvusvahelist arengukoostööd vaadeldakse protsessidena, mis toetavad riigi ja ühiskonna võimet hoolitseda oma rahvastiku põhivajaduste eest, parandada elukvaliteeti ja vähendada maailma regioonide ja riikide vahelist arengutaseme erinevust. Peale otsese vaesuse ja sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamise kuulub arengukoostöö laiemasse valdkonda ka looduskatastroofide (põud, üleujutused) või relvakonfliktide tõttu tekkinud kriisiolukordade (nälg, pagulasvood) leevendamine humanitaarabi kaudu. Üha enam vaadeldakse rahvusvahelist arengut kui vajalikku tingimust rahvusvahelise julgeoleku ja stabiilsuse tagajana.

Lisaks kriisiolukordades antavale humanitaarabile, annavad rikkamad riigid iga-aastast arenguabi vähem arenenud riikidele. Suuremad doonorid arengukoostöös on Ameerika Ühendriigid, Kanada, Jaapan, Austraalia ja ELi liikmesriigid, Maailmapank, Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ja mitmed ÜRO organisatsioonid.

Eesti on arengukoostööga tegelenud alates 1998.aastast, et see valdkond on Eesti välispoliitikas kõige lünklikum ja alles arenev osa. Eesti arengukoostöö põhimõtted kiideti Riigikogus heaks 2003.aasta jaanuaris. Arengukoostöö peaks moodustama koos julgeoleku- ja kaubanduspoliitikaga ühtse terviku Eesti suhtlusel teiste riikide ja rahvastega.

Allikas: Arengukoostöö Ümarlaud